 Viis aastat küpsenud, sisu- ja vormimänge viljelev romaan. Üle poole tuhande leheküljelist käsikirjalist teost kaunistab ligi sada suuremat ja väiksemat illustratsiooni. Raamat sündis Mõttelõkke 75. Halus Novell ilmus 2012. aasta Vikerkaare jõulunumbris, maiade maailmalõpu eelõhtul. Tekst sündis Mõttelõkke 58. Halus  See poolpõrandaalune novellikogu nägi ilmavalgust 2012. aastal. Vaikimisi käsitlevad pea kõik kogumiku tekstid ühel või teisel moel manipulatsiooni (mitmete maitsete) ja vabaduse küsimust. Esimese vasika edasisest elust saab lähemalt lugeda 65. Halus. Raamat sündis Mõttelõkke 53. Halus Ühel unetul ööl sündinud kunztmuinasjutt narrist ja kuningast. Tekst sündis Mõttelõkke 33. Halus Üks täiesti ebatavaline lugu ühest täiesti tavalisest elust. Tekst sündis Mõttelõkke 28. Halus Mäletan, et mõte selle jutujupi sünniks tuli, kui nägin kooli sõites bussiaknast üht lehepuhuriga mässavat kuju. Igast küljest kandiliste majadega piiratud pargikeses tundus see lehtede ühest nurgast teise ajamine erilise Sisiphose tööna – seda enam, et niigi puhus tugev tuul. Tekst sündis Mõttelõkke 17. Halus Mitmes matemaatikatunnis vihikusse ilmunud kivirähklik muinaslugu salapärasest metallist ja ühest külast, mille elu see pea peale pööras. Tekst sündis Mõttelõkke 15. Halus Veel saab lugeda ühest surmamõistetust, novellis "Süüdimatu naer". Samuti on pakkuda moosisaiake alandlikust jumalateenrist, pealkirjaks "Sulane". Ühtlasi lebavad Mõttelõkke veerel 17-aastaselt alustatud romaanihakatise killud, mis jäidki millekski suuremaks saamata sahtlisse lebama: "Mesimummu matus". Lisaks väärib mainimist veelgi varem kirjutatud tekst, mis kandis enesekindlusest pakatavat tööpealkirja "Romaan", ning mille avaldasin audioraamatuna 75. Halus. Tekstid sündisid vastavalt Mõttelõkke 31., 26., 6. ja 75. Halus  Essee psühhedeelikumidest, nende kultuurilisest rollist ja kodumaisest narkopoliitikast. Artiklit ei avaldanud ükski suurem ajaleht, ei paberil ega veebis. Isegi mitte Delfi Rahva Hääl, kujutage ette! Sellest 22-aastasena kirjutatud esseest said minu tuleristsed sõna- ja mõttevabaduse koha pealt. Mitte et haridussüsteemi hakklihamasin nende osas suuri illusioone oleks loonud. Tekst sündis Mõttelõkke 46. Halus Kiri, mille läkitasin kahes eksemplaris Kaitseressursside Ametile, milles tahtsin robotitele selgeks teha, et ma pole robot. Etteruttavalt võin öelda, et robotid saatsid mu viisakalt persse ning soovitasid mul tungivalt aru saada, et ma olen siiski robot. Kas ma oma protesti ka praegu just nii sõnastaks kui toona, 2011. aastal, ei tea, aga mõtetele kirjutan jätkuvalt alla. Ukraina sündmused pole mu seisukohti muutnud, vaid ainult süvendanud. (Siinkohal on juttu 2014. aasta sündmustest. 2022. aasta on mu seisukohti muutunud arvestatavalt. Pole midagi teha, meie naabrimees on hull. Kui sihilikult tapetakse täiesti rahumeelseid tsiviilelanikke, et neid massihaudadesse visata ja nende vara kokku riisuda, siis... Kui elu on nii odav, siis sellistes "turutingimustes", usun, on õigus kasutada kõiki vahendeid, et oma elu hinda kasvõi paari sendi võrra tõsta. Tsiteerides Indiana Jonesi: "I hate Nazis!") Sõda on reeglina olukord, milles tuhanded inimelud taanduvad peenrahaks imetillukeste võimuringkondade peos. Mitut moodsat sõda maailm veel näeks, kui eesliin oleks reserveeritud relvatöösturite, pankurite ja poliitikute poegadele? Püssilaskmise asemel võiks oluliselt suuremal määral keskenduda sellele, kuidas teostada kultuurikaitset ja -sabotaaži. "Peenpropaganda", "Pärimuse kaitse vanlase ideeruumis" ja iga-aastane lahingõppus "Tekstitorm" – äärmisel juhul võtaksin osa taolistest õppustest. Aga just selles osas ei osata mitte midagi teha, kuigi kogu kemplemine justkui selle pärast käib: kaitseme oma kultuuri ja keelt! Sit-ta-gi. Kui seda ei mõisteta teha rahuajal, siis veel vähem sõjas. Pealegi saab keelt ja kultuuri kanda ainult elav inimene. Olgu küüditatu, vangistatu, pagenu – peaasi, et elus. Siis see tuli veel põleb. Pooljuhuslikust mürsust pinnalaotuseks paisatuna kahjuks enam mitte. Tulega ei mängita – mäletate seda lapsepõlvemanitsust? Niikuinii kustub see leek tohutu kiiresti – aga õppida, murumüts peas, kuidas seda veel kiiremini ära puhuda, kuniks need, kes rindest kaugel, "diplomaatilist" lahendust välja katsuvad nuputada? Osaleda madalaimas, milleks inimkond üldse võimeline on, seda tegevust veel heroiseerida, õilsaks ja mõistuspäraseks valetada – tänan, ei. See jutt võib tunduda vildakas neile, kelle psüühika pärisosaks on saanud hardad kõned stiilis "X-i panust ei unustata mitte kunagi" või "Y tegu on asendamatu" või "A on õigem mees kui B" või "C on tähtsam koht kui D". Tunduks pühaduserüvetusena, kui keegi kehitaks Võidusamba ees õlgu ja ütleks: "Ma ei tea, kas nad surid asja eest või asjata." Aga ma tõesti ei tea. Kui meie ees oleks valla erinevad võimalused ja ajaliinid, nagu nõia klaaskuulis, siis saaks vast üht-teist järeldada. Kusjuures tuleb arvestada võimalusega, et mõnes liinis toimus juba 1918. aastal täiesti veretu iseseisvumine! Kui tore paistaks Võidusammas selles valguses? Ausalt, vähem kristallfalloseid ja rohkem hümne inimlikele ajaliinidele. Mina olen oma sõjakirve selleks eluks matnud. Austan elukutseliste sõjaväe–laste valikut, palun austage minugi oma. Tekst sündis Mõttelõkke 45. Halus
Poolkeedumõtteid alternatiividest, mida võiks kaaluda närvesööva küpsuskirjandi asemel. Tekst sündis Mõttelõkke 37. Halus Mõned isiklikud killukesed Tartus maha uimerdatud tudengipõvest. Tekst sündis Mõttelõkke 30. Halus Keskas kohatud mormooni misjonäridega veeretatud vestluse mõjutusel sündinud pühakiri. Tekst sündis Mõttelõkke 4. Halus Esimene Mõttelõkkes ilmunud tekst. Humoresk kõigi laste munajast sõbrast. |
