Sedapuhku praksub Mõttelõkkes järjekordne juubelihalg, mille suitsus on noodi- ja päevikuridu. Nimelt selgus uurimisel, et tegin Tartus veedetud aastakese jooksul pea 40 lehekülge märkmeid. Pärast kõhklemist panin kokku napi valiku, mille täkked jaotavad käesoleva halu juppideks: "Õnnis kooselu", "Unenäolised killukesed" ja "Suvine lunastus". Viimaks võib lugeda eriskummalisest suhtekolmnurgast, mis mõne kuu eest – ja vaid loetud minutiteks – vanalinnas moodustus. Ainult selleks, et kohe jälle laiali hajuda, mõneks uueks kujundiks lõputus voos.

Igatahes võib siit halust leida nii mõndagi isiklikku, kuid eelkõige inimlikku. Kui ma neid ridu kirja poleks pannud, arvaksin ehk siiamaani, et minu junnid lõhnavad magusamalt kui kellegi teise omad. Aga võta näpust. Väga raske on elada, kui ennast kõigest lahku mõtled. Õpetas tudengielu. Õpetasid unenäod. Mõnikord oli mahti ka vastava kuupäeva alla meeldetuletus kirjutada. Vahel olen jälle piki piilumist saanud, aga mõne reha peale pole enam astunud.

Juubelihalu avanud kollaaži nokitsesin valmis, mõeldes ta illustratsiooniks loole, mida kohe ajaviiteks kuulata võite. Kui seejuures melu ja mõte mekivad, pääseb mp3-ni traditsiooniliselt loo pealkirjal klikkides. Kuulake ise ja andke sõpradelegi märku, kui see neile meeldida võiks.

24. september 2008

Oli keskpäev. Õhus lendles tolmu, ämblikuniite, mis päikesesäras nähtavale tulid ning siis jälle kadusid, ja õrnas tuules keerlevaid seemneid. Pargipuud tundusid tuhmidena ja ümbritseva roheluse hämu võis näha tänavalaternate klaaside peegelduses.

Jah, tänagi jõudsime vaid ühte loengusse – "Usundilugudesse". "Kultuuridevahelise kommunikatsiooni" ja "Kultuurilugude" ajal jõime Pirogovi pargis õlut, sealt liikusime edasi pankadesse (Svenil ja Andreil uued kaardid, juhhuia) ning siis sõime "Pagari poes" (kus siiski pagareid ei müüda, hah hah haa) saiakesi ja jõime kohvi. Kena ilm oli täna. Mitte varasügis, vaid sügissuvi. Taevas selge, päikese käes võib-olla palavgi, puude kahisevate ja värviliste lehtede vahel mänglemas valgus ja vari. Kollast, punakat ja rohelist on palju näha, aga erkpunast mitte. Linnas pole siis ikka nii näpistanud nagu maakohtades, mida rongiaknast näha võis. Mis siis veel? Üks kursaõde on "unenägija", seega üks põnevam vestluskaaslane jälle juures, korteris pole suuremaid skandaale olnud, õlu on hea ja ülikool jätab võrdlemisi jahedaks (Tartu ise mitte). Tore. Aga millalgi tahaks siiski ka erakuelu mekkida. On teemasid, mis vajavad jonksumõtisklemist.

29. september 2008

Täna tegime taas mannaputru. Sven tõi oma küünlavarudest kaks tükki kööki, ühe lauale, teise külmkapi peale – kusjuures olin just tahtnud ette panna, et üks küünaldega õhtusöök teha. Siis sõimegi kolmekesi võbeleva küünlavalgusega täidetud köögis mannaputru moosiga, Sveni läpakast tuli rahulikku muusikat ja väljas paistis tähistaevas. Olin taas sunnitud tõdema, et kõik see ei saa olla pelk kokkusattumus.

18. november 2008

Andrei kõrvulukustav naer. See kõva kõkutamine ja õhku ahmivad kõõksed... Pikad, pikad, pikad õhku ahmivad kõõksed. Siis kõkutamine. Siis kõõksed. Mina vedelen oma voodil ja mõtlen, kas mina sündisin maailma või maailm minusse. Uinun. Ärkan ja padi on ilane, ma ei tea, kaua ma magasin, aga jalgpallimäng (?), mida Andrei ja Sven vaatasid, kestab veel. Andrei kõrvulukustav naer. Sven lisab midagi oma naljale ja Andrei naer valjeneb. Sven ise ei naera reeglina kunagi. Mitte laginal. Tema on meelelahutaja. Meelelahutaja, kelle meele lahutamisega hakkama saaja võib ennast õigusega väga andekaks esinejaks pidada. Jälle pikad kõõksed. "Imelik, et see mind närvi ajab," pomisen häirituna. Mina olen punkt, kus koondub valguse ja varju mäng, puudutused, sealjuures ka eelmainitud pikad... valjud... häirivad kõõksed. See on privileeg. Miks see peaks mind häirima? Taas lasevad papist seinad rõkkava naeru läbi. Mina vedelen oma voodil. Hetkeks tundub, et liiklusmüra, läpaka surin ja naer sulavadki kokku millekski, mis pole üldsegi häiriv, mis on elu muusika. Ei, siiski... viha sobrab oma sooja sõrmega mu sisikonnas. Ja siis juba selline viha, kes on eelmise seest pisema matrjoškana välja pugenud – viha, kes vihkab viha. Mina vedelen oma voodil. Kuigi oleme pea veerand aasta jooksul väga hästi läbi saanud, leidub harva hetki, kus oleme kõik kolmekesi korraga heas läbisaamises. Tänaval käies kõnnivad Sven ja Andrei reeglina koos, mina nende kõrvale enam ei mahu. Sest ma pole Triin. Kui ma oleksin Triin, siis mahuksin. Probleemideta. Aga ma pole Triin. Ma olen Tõnis, kes lebab voodil, ning kes tänaval Sveni ja Andrei kõrvale käima reeglina ei mahu. Aga eks tänavad on kitsad kah. Mõtlen, kas minna vigisema, kuid otsustan seda siiski mitte teha. Solvasin mõne aja eest Andrei lemmikkirjanikku – ja seega ka Andreid – küllaltki räigelt, öeldes, et Kivirähki "religiooniteemaline satiir mõjub teinekord kuidagi lapsikult" ning "seejuures on nende võikate kirjelduste juures kohati tunda vähemalt samasugust fanatismi, mis ühele paduusklikule loomulik". Selle mõtteavalduse peale, mille otsa veel maa- ja omamehelikult "äi tea" lisasin, kuna Kivirähk lõppude lõpuks mullegi meeldib, teenisin ära põrnitseva protesti siinpoolsuses ja eetrivaikuse sealpoolsuses, MSN'is.

Õhtufilm kuulub tihti Svenile ja mulle ning Andrei võib vist hulluda, püüdes meie jutustamist ja minu valjusid naerurõkked ignoreerida ja magama jääda. "Kas ma kutsun Andrei kah vaatama?" küsib Sven ebalevalt. Minu sama ebalevat nägu vaadates trükib ta kutse MSN'i ja ütleb: "Ole rahulik, ta niikuinii ei tule."

Sven "Muljetemeister" Paas, bravo. Minimanipulatsiooni kõrgem pilotaaž.

Andrei otsustab tulla, lisades, et võtab enne köögist piima ja präänikuid.

Kuulda on köögis kohmitsemist, präänikud lebavad Sveni toas laua peal. Mõtlesime need häbitult ise nahka pista – kuigi nad kuulusid ühiseelarvesse! (sealt ka häbitus) –, kuid nüüd oli meie sigadus paljastatud.

Terve ajalooline komöödia Rasputini elust ja Nikolai II perekonna verisest mõrvast möödub Sveni naljade ja Andrei kõõksuva kõkutamise saatel. Sven ise ei naera. Mitte laginal. Mina ütlen filmi lõpus, et kolmekesi ei saa filme vaadata. Mispeale Andrei – nagu alati, kui tegemist on mõne ebameeldiva mõtteavaldusega – küsib juba ette haavunult ning peaaegu ähvardavalt, saades suurepäraselt aru, mida ma mõtlen:

"Oot, mis mõttes?"

"See on filmile näkku sülitamine," vastan karmilt, kuid õiglaselt, käkerdades sellega suhtekolmnurga mingisuguseks ebamääraseks känkraks. Kuid eks see vasktraadist triangel paindus juba filmi vaatamise ajal.

"Andrei, iga kord, kui sa duši alt tuled, on põrand märg," teeb Sven raske jutuga algust.

Mina olen sealsamas ning püüan ette manada Šveitsi nägu, võimalikult erapooletut. Ma tean, mis nüüd tuleb.

"Oot, mis mõttes?"

Bingo!

Järgneb algaja filosoofi mõttearendus, et vannitoas peabki põrand märjaks saama, et see on loomulik. Algaja semiootik paneb vastu, et ennast võiks juba dušikabiinis kuivatada. Šveits on vait ja rüüpab püüdlikult erapooletu näoga õlut. Kolm kosmonauti elavad seisuga 18.11.08 proovikapslis edasi. Üks neist ei jõua elu absurdsust ja omaenese väiklust ära imestada. Ta ihkab Rõugesse, et seal üksi olla, und näha ja kirjutada, paremaks saada. Ja teda närib teadmine, et on lihtne olla ingel taevas, palju raskem on olla ingel poris. Kosmonautide proovikapslis, mis vuhiseb läbi aja ja ruumi, on hulgaliselt erinevaid trenažööre, millega headuse ja üksteisega arvestavuse lihaseid punni pumbata. Aga ma vaatan, et koormus on neil alatasa nii kuradi üles krutitud. Raudselt Andrei jättis jälle oma koormuse peale. Või Sven. On tegelased, raisk.

6. juuni 2009

Pühaduseteotus. Sellest on päris lihtne aru saada, kui püüad parasjagu tõeliselt hingestatult üht laulu luua, aga kõrvaltoa joobnud seltskond lõugab naerda ja mängib mingisugust kuradi Lego Bätmänni. Kui ma hiljem õhtusöögilauas kõrvu teritasin, et kuulda, kas mu telefon heliseb, ütles Sven: "Kuss-kuss nüüd, ära kuulata siin midagi." Ilmselt kujutan ma taolistesse kummalistesse repliikidesse kogu mürgisuse ja ähvardavuse ise sisse, aga vaevu suutsin hajameelse näo ette manada ja spagetikeetmisest uduseks tõmbunud aknast välja vaadata. Päris ammu pole tahtnud kedagi niimoodi näkku lüüa. Midagi on ilmselt sees korralikult käärima läinud. Ja kuna see käärimine viib omakorda mõtete ja tegudeni, mille vastu ma parematel päevadel ikka ja alati seisnud olen, siis seda hullem. Väga kummaline. Eks probleeme ikka leidub, aga muuhulgas olen unenägemises viimati päris huvitavaid avastusi teinud, eelmainitud laul sai juba enne söömist kenasti valmis, Elsa on soe, seega... ei tea... mingi salaviha. See leiab muidugi viimati nimetatud haldjat emmates lahustamist; siis olen ma hoopis teisel planeedil, mille pinnaseproove siiagi tuua üritan. Aga Kalda tee planeedi atmosfäär on teine ja armastus jääb mustadel hetkedel kahetsusväärselt kiduraks. Kuid ta on olemas.

16. juuni 2009

"Näete, see seal on meie püha hiis. Me käime seal palvetamas ja selle koha tähtsust on võimatu sõnadesse panna. Ärge sellele siis tuld otsa pistke, eks?"

No ei lähe muinasaegne mees sellise jutuga ristirüütli juurde. Teinekord juhtub, et laod peaaegu moe pärast oma kõige ilusamad kaardid lauale ja karistuseks saavad teised nende peal lihtsalt trampida. Aga kas nad said olla need *kõige* ilusamad, kui nende peal trampijate tegevus vähimalgi määral korda läheb?

Sellised read ilmusid ühel hetkel kaustikusse. Ilmselt kirjutatud küllalt mõnusas sõiduvees, ilusate mõtete seltsis. Eile jäin sellest küll väga kaugele. Ja küll tahaks teisi süüdistada. Asjata.

Täielik teater. Mulle küllalt meeldivad taolised nääklemised, mis saavad alguse nalja pärast suureks puhutud asjast. Nad paisuvad ja õige pea ei saa arugi, kas toimuv on tõeline või mitte, sest emotsioonid löövad lakke – nii, et ma ühel hetkel hala imiteerin ja umbmäärase demonstratiivsusega omaenese keha vastu tiku ära kustutan –, aga vahepeal on kuulda jällegi naerupahvakuid, millele omakorda järgnevad teravad torked, mis pole asjaga üldse seotudki; mingid allapoole-vööd-remargid, mis lähevad väga isiklikuks. Sven on selliste tegemises mesiter. Mul pole aimugi, kuidas sellist talenti inimkonna hüvanguks kasutada. Võib-olla näitena "kuidas ei maksa". Igatahes äärmiselt kummalised kraaklemised, mis võivad tagantjärgi äärmiselt õpetlikeks osutuda. See oli üks nendest kordadest, mil ma ennast küllalt negatiivses mõttes üllatasin, aga paremat õppematerjali vist ei saa kah. Mida oleks õppida laitmatust esinemisest? See võib eesmärgiks saada, aga enne peab nähtavasti päris kenas sopas siplema.

Vähemalt Elsa on nii hea.

7. detsember 2008

Kokkusattumustest ja juhustest mõeldes – isegi kui maailm on juhuslikult tekkinud, siis inimene elab suurema osa oma elust ära selles paaris kuupdetsimeeris, mis ta silmade taga on, ja seal konstrueeritud maailmas pole kokkusattumustel ega juhustel ruumi. Inimese jaoks on kõik tähenduslik, tahab ta seda või mitte. Kui ta just parasjagu ei mediteeri, laob ta kõigele, mida näeb ja tunneb, pidevalt silte ja tegeleb nende siltide suhestamisega. Ei mingeid juhuseid, kõik oma kätetöö. "Väljaspool" toimuv võib olla täringumäng, aga inimene ise teeb sellest oma peas vägisi kellavärgi.

"Aga needki mõtted on juhuslikud," võib mulle keegi öelda.

Ja mina vahin oma roheliste silmadega tema salamaailma, tema on minu elus ja mina tema omas.

Mõni juhus.

Ahjaa... eile ütlesin bussijaamas Peetrile oma kuulsa fraasi "ühed inimesed kõik". Arvestades sellega, et olen seda öeldes mõnusa kolaka vastu pead saanud, oli nüüdki ootusärevus kõhus surisemas... Ei teagi, kas sõnu "ühed inimesed kõik" inimeste läheduses suurema skandaalita öelda saabki. Aga sai.

10. detsember 2008

Täna nägin jälle unes, et suren ära. Aga terve unenäo toon polnud sugugi tume, vähemalt lõppkokkuvõttes mitte. Olin vist Raasikul, seal, kus kunagi oli suur ketassaag, mille peal vanaisa puid saagis. Seisin ja tundsin äkki, et süda on seiskunud. Esiteks tabas mind mõte, et nüüd ongi see aeg käes, minu tund on tulnud. Sellele järgnes lühiajaline paanika, kuid üsna varsti asendus see millegi õndsaga, suure rahutundega. Rahu tulenes sellest, et ma sain aru suremisprotsessi paratamatusest, et see on edasilükkamatu. See tunne halvas mind heas mõttes, kuid oli seejuures ka vabastav. Kukkusin külili ja lahkusin. Mingil hetkel olin veel muret tundnud selle pärast, et mu kirjatöö jääb pooleli. Järgmisel hetkel olin ma aga juba teispoolsusest tagasi, samasse kehasse uuestisündinuna, ning teadsin, et saan oma tööd jätkata. See unenägu tõi rahu terveks päevaks, mis on – tõsi – minu jaoks seni vaevu viis tundi kestnud, kuna ärkasin väga hilja.

7. veebruar 2009

Läksin täna paariks tunniks magama, et suikuda kohta, kus on kindel ja hea olla, kus kellegi süles muretult lebada. Sattusin aga unenäkku, milles Priit Aimlale praepanniga pähe lõin, täiesti ilma põhjuseta, tundes ennast seejuures täieliku psühhopaadina. Hiljuti lugesin Annelise Micheli juhtumist ja selles unenäo segmendis tundsin tõesti, et olen kurjast vaimust vaevatud. Mingil määral teadsin kohati, et viibin unenäos, adusin, et praegu on võimalus eksperimenteerida ja uurida, aga selle teadmise kohaselt magasin hoopis teises kohas (mulle tundub, et teises unenäos), kus päriselt. Järgmisel hetkel tilkus mulle pimedas koridoris midagi otsaette ning kui vannituppa vaatasin, nägin selle lae nurgas äärmiselt kurjakuululavat veritsevat krutsifiksi, umbes meetrist. Enne olin lugenud võrdlemisi palju pühakute kohta ja Jeesuse kannatuste kohutavus jõudis väga selgelt kohale. Vajusin kössi ja teadsin, et nüüd kandub see valu mulle üle. Peast käis läbi: "Said, mis tahtsid." Seda ütlesin ma endale ilmselt seepärast, et nii mõnelgi korral olen mõelnud lapsikuid mõtteid stiilis: pühak olla oleks päris "lahe". Kas just selles sõnastuses, aga igatahes ümbritseb minu jaoks tervet pühakute-temaatikat selline romantiline aura. Võimalik, et unenägu pani suurepäraselt paika selle, kes ma õigupoolest olen. Ma kartsin meeletult, ei julgenud Jeesuse kannatusi "enda peale võtta", põgenesin ja ärkasin summutatud röögatusega. Ärkasin maailma, mis siiamaani tundub veidi võõrastav, nagu pärast taolisi unenägusid ikka. Kuulsin Andrei tuttavat "hakitud" köhatust ja vaikselt hakkas tunduma, et kõik on korras, et olen jõudnud tagasi tuttavale tasandile. Aga samas – kuivõrd petlik see tunne olla võib... Sest millest ta õigupoolest tingitud on? Ilmselt ainult mingitest märkidest, millega harjunud oled, kuid mille tegelik sisu vist elu lõpuni saladuseks jääb.

Selle uneäo ette jäi aga ka hulk soojemates värvides nägemusi. Ühes tuli Edgar Savisaar just mingilt jalutuskäigult ja paistis päris haiglane olevat. Ütlesin talle midagi õhukeste kinnaste kohta. Ta oli nõus, et need on päris närud. "Eriti kui nad veel märjaks saavad ja tuul puhuma juhtub," rääkisin edasi ning Edgar noogutas nõusoleku märgiks.

Ühes unenäo osas oli tegemist mingi avaliku üritusega. Inimesed lebasid murul, ajasid juttu. Seal kuskil oli ka isa, kes endast märku andis, et ma ta üles leiaksin. Jõudsingi temani ning kallistasime kõvasti. Ühel hetkel tekkis kuskile ka Suur-Jaan, kes kõva häälega millestki ebaolulisest rääkis ning kuuba sigarit suitsetas. Ta suu näis kummaliselt suur ja avali ning selles tekkis rääkimisel omapärane süljest ämblikuvõrk. Aga ta polnudki päris Suur-Jaan, ta nägu muutus kuidagi kummaliselt. Jõudsin pettumusega mõelda, et selline mees on siis mulle suureks eeskujuks olnud. Varsti nägin tema näos aga üha rohkem ennast.

/.../

[...] eks iga inimese ümber hakkavad manifesteeruma ta enda mõtted. Kuigi mul – ja paljudel teistel – on päris haigeid kogemusi, ei kahtle ma siiski sekundikski, et igasugused kurjast vaimust vaevatud olemised (ja tegelikult kõik muugi) on siiski inimese enda mõttetöö kiljuv, kriiskav ja rabelev tulemus. Siiski on imelik, et inimene võib ennast mingisse maailma (Annelise Micheli puhul siis ülikatoliiklikku) niivõrd sisse elada, et ta läheb täiesti pööraseks ja arvab, et kannatab noorsoo ja üldse terve patuse inimkonna eest. Kui suvaline hull inimene ennast deliiriumis surnuks näljutab, ei tee keegi teist nägugi... visatakse auku, muld peale ja asi tahe. Aga kui segi pöörab (ilmselt tegi ka peresisene range katoliiklik traditsioon oma töö?) üks uskliku taustaga tüdruk, kes häguste allikate kohaselt on seega lausa pühak, tulevad inimesed kaugelt maalt hauale lilli tooma ja mida kõike veel. Inimesed on imelikud. Rääkimata eludest, mida nad elavad.

Paratamatult tahaks teada: millised oleksid mu unenäod siis, kui ma saaksin päeval mitmel korral rituaalselt öise unenäo soovitud sisu peale mõelda? Millised oleksid unenäod siis, kui iga päev oleks ühe müstilise vaatemängu sissejuhatus? Kuigi ma ei taha ühelt tasandilt teisele põgeneda. Hea oleks leida tasakaal, ühtlustada ärkvelelu ja unenäod, elada alaliselt teadmises, et kõik on võimalik, lihtsalt igale asjale on oma aeg ja koht.

Eile käisin jälle kottpimedas vannitoas duši all. See on omamoodi kõva vaimne treening, sest mulle meeldib voolava vee all küllalt kaua mõnuleda. Aga selle aja peale hakkab aju mustavasse pimedusse päris veidraid kujundeid projitseerima. Ühel hetkel nägin, et dušikabiini taga seisab kummaline kuju. Jäin ettevaatlikuks teadlaseks ning katkestasin eksperimendi. Kahtlemata maadleb iga inimene oma vaimusünnitistega, vähemalt enamasti (kuigi selles mõttes alati, et inimene tajub eranditult kõike läbi enda), aga needki võivad teinekord päris kõhedaid vorme võtta. Imelik, et kui esimesel korral pimedas dušši võtsin, ei löönud ma verest välja, kuigi olin üksinda kodus. Ilmselt hirmutas mind Annelise Micheli lugu, sest kuulsin, et kui ta ühel kenal päeval palvetas, viirastusid talle ühtäkki deemonlikud näod, mis tema kiusamist ei lõpetanudki. Loll olin, et end selle sogase looga sidusin. Inimene valib lugusid, millega ta ennast ümbritseb. Aga peale lugude – millede "kehtivus" sõltub teistest lugudest – pole inimesel suurt midagi, nendest kasvavad ta hirmud ja voorused.

18. veebruar 2009

Tulin just duši alt. Tõin kottpimeduses ülemhelisid lagedale ja laulsin julgustuseks nende vahele. Päris viimastel minutitel hakkasin gospeli stiilis leelotama: "Leddabelight, leddabilight, leddabilight..." Suur oli mu üllatus, kui vannituba ühtäkki tontliku oranžika kumaga täitus. Boileril läks mingi tuluke põlema.

Äärmiselt tore.

Hull pidavat igal pool seoseid nägema. Seosed ongi igal pool. Raske oleks leida inimest, kes ei näeks kõikjal seoseid. Asi on tähtsustamises. Kuidas tähtsustada unenägusid, mis mõne filmi sisu justkui ette on aimanud; kuidas suhtuda tõsiasja, et kirjutasin Mõnumarketist, mille katusel pöörleb plastikõun (vihje ühele teatud aiakesele), ning nägin Tartusse tulles Eedeni keskust, mille katusel on samuti plastikõun, selle nilbe mõnutempli logo; mida arvata déj? vu'st, mis algab ühe filmi ajal ning leiab oma ootamatu lõpu nädal aega hiljem kinos istudes, teist filmi vaadates; mida arvata nendest kogemustest rääkimisest ning sellele järgnevast maa peale tagasi toomise (kiskumise?) ja juhtunu labastamise tundest; miks leiab ülikoolis tähtsustamist onu Umberto, aga mitte onu Fowles; mis seos on (üli)koolides õpetataval ja mehel, kes leiutas vee jõul sõitva auto, ning kes tehnoloogia müümisest keeldudes "ootamatult" suri?

Igatahes on pilkases pimeduses päris imelik pead pesta. Informatsiooninäljas silmade ees hakkavad vilkuma kummalised kujundid, mis on tekkinud sinus endas. Et pimedus on igasugustele kujutelmadele suurepärane lõuend, võib pikema aja jooksul kindlasti sassi minna, kus lõpevad enda mõtted ning kus algab see müsiline mustav avarus. Burksi järamise kõrvale võiks, mokk töllakil, nentida, et see on vist "jälle mingi yin-yang'i värk". Inimene ja keskkond, mõtted ja nende pesa...

1. aprill 2009

Täna nägin taas apokalüptilise sisuga unenägu. Soome oli iga hetk Eestile tuumapommi heitmas ja inimesed veetsid linnas oma viimaseid tunde. Oma Mustamäe korteri toast nägin, et mõned olid kogunenud paneelmajade katustele, binoklid käes (mida nad nendega näha lootsid, jäi selgusetuks). Ühe korteri aknast paistis naishelilooja, kes klaveril mängis ja noote ritta seadis, kes kasutas oma viimaseid tunde komponeerimiseks ja kandis noote paberile, mis kindlasti polnud tuumaplahvatuskindel. Ta naeratas mulle pisut nukralt ja kõiketeadvalt. Ühel hetkel helistas mulle isa, kes oli täiesti paanikas ja endast väljas. Nuttes teatas ta mulle, et on Tallinna poole teel ja sõidab edasi Rõugesse. Kui ütlesin, et tahan kaasa tulla, vastas ta, et eks ma ise tean, kuidas mul oma viimaseid tunde parem veeta on.

5. juuni 2009

Umbes sellised read mõlkusid meeles lipupäeva öösel Elsa juurde liikudes. Vihma rabistas, taevas oli must, tänavavalgustus vilkus ja puud õõtsusid. Õhus oli eksimatult sügise lõhna, sirelid kaotavad järjepanu õisi. Tuulepuhangutes tundsin end vaheldumisi kõige looja ja pisikese osana. Samas – ega pisikeseks osaks olemine välistagi seda, et kõik on minusse sündinud.

Ma tean, et ma võin olla väga palju parem.

Järgmisel päeval koju jõudes vajusin magama, aga siis tulid töömehed. Ja meie armas Paul – mees nagu meremees, üürib meile korterit – hüüdis, kas mõõdulinti on. Mõtlesin, kas lasen selle käriseval häälel esitatud palve kõrvust mööda või mitte, aga ajasin ennast ikkagi voodist välja ja ulatasin, ukse vahelt ja aluspükste väel, palutud eseme. Mõõtmine ühel pool, üürgas Paul minu toa uksele klohmides:

"Poisid! Võtke mõõdulint!"

Meeldetuletuseks – ta oli selle võtnud AINULT minu käest ja minu toast.

Ja siis ilmun ma jälle uksele, jätkuvalt aluspükste väel ja Elsa "maasikas" kaelal, hämar tuba selja taga. Üks töömeestest läks mind ja vaevu paistvat tuba seirates juba päris ähmi täis.

Kõkutada sai mõnuga.

9. juuni 2009

Just need julgustavad sõnad kärisevad läpakakõlaritest, päike paistab palavalt, õhus lendleb paplivatti. Lürbin malbelt õlut ja mõtlen Elsaga veedetud ööle ja hommikule. Tunne on taas väga hea. Leidub kohti, mis valutavad, aga muremõtted on mõistetavalt taandunud ja tundub, et elus on kõik võita – kõik on laual ja ootab, kõik on kingitud, kõik on pealekauba saadud.

Võimas. Muidugi... vaadates õitsevaid parfüümipõõsaid, mis ritta säätud paneelmaju lõhnastavad... vaadates ühe nurga peal poissi, kes teistele kiljub, et tulgu nad tema juurde, et tal on midagi tähtsat öelda... vaadates teise nurga peal teist poissi, kes peale järjekordset edukat lööki peaaegu tüdinult oma 8-2 võiduseisu konstateerib... ta teeb seda vene keeles, aga teatud asjaoludel saan ma aru... vaadates pingil tukkuvat pensionäri, kelle silmad enam maailma ilmselt nii kirkaks ei tunnista kui minu omad praegu... ja kõrgustes rändavad pärlvalged pisikesed pilved... vaadates kõike seda, pummeldab ikka peas küsimus: miks? Aga ma olen hakanud nii palju tähenduslikku nägema. Kuidas saakski seda mitte näha? Inimesel vist muud võimalust polegi. Isegi sellel, kes kõike pimedaks juhuseks peab. Inimene lihtsalt ujub keset tähenduslikkust, muud moodi ta ei oskagi; teistsugused veed on vähestele tuttavad.

Jeerum, kui huvitav. Nii huvitav on ennast täiesti uutes olukorades jälgida. Seda pilgul, milles on jätkuvalt palju pabistavat eneseteadlikkust, aga seejuures on sellesse siginenud midagi palju targemat. Midagi... nagu Kristjan ütleks: chill'i. Näha ennast ja oma toimetusi antropoloogilistest ja igavikulisest vaatevinklist ja mitte väga põdeda. Said eikuskilt võimaluse liivale joonistada ja muretsed, et võib-olla kukkus gaasikera kiituseks joonistatud ring välja liiga lopergune. Milleks? Samas püsivad need liivamaalingud piisavalt kaua, võimaldamaks kunstnikul jõuda järeldusele, et ta ise on sellest gaasikerast pärit.

Peaks kitarri tinistama ja siis peaks veel õppima. Nimelt, kuidas maailma veel rohkem armastada. Ja väitku elumehed-ekstreemsportlased mida tahes, aga surmale saab sama vähe näkku naerda kui sünnile.

"Hellõu!" hüüab oranžides värvides kogu, villane müts peas.

"Hellõu," vastan naeratades.

Märkasin seda krišnaiiti juba eemalt ja panin ennast vestluseks valmis. Suundusin just õlut jooma, sest Elsale mõeldud pildike oli parasjagu raamimisel, ja mul oli tunde laiaks lüüa. Peale selle veel päris hää isu suhelda. Haa, vaene mandariinimehike – kunagi ei tea, kelle otsa satud! (Vt ka Lukas Moodyssoni filmi "Bara Prata Lite".)

Muidugi tahtis ta mulle kangesti mõnd raamatut müüa, aga ma koputasin oma "Imagine Peace" rinnamärgi peale ja teatasin õhinal, et olen temaga juba samas paadis.

Tõepoolest – kunagi ei tea, kelle otsa satud.

"Peace? Well, how... how do you do that?"

"Well... I suppose by being the change I want to see in the world, as Gandhi said."

"And... what... how then?"

"Well, I don't want war... And should one break out, I wouldn't pick up a rifle and shoot it..."

Aga siis tõi ta näite sellest, kuidas Krišna kellelgi millalgi ikkagi sõda pidada soovitas ja mina läksin lukku, kaotasin huvi. Edasi selgus see, et me ei või teada, mis on hea või mis halb – noogutasin innukalt, et kõik on tõesti subjektiivne –, aga siis tuli välja, et seda võib siiski teada saada. Pühakirjadest. See jutt tuli tuttav ette. Ütlesin talle, et teen parasjagu mormoonidest dokfilmi ning et ta pole ainuke, kes arvab, et vanajulla enda sõnad on paberi vahele kinni püütud.

Umbes siis asus meie juurde hiiglaslik habemik, kes kah inglise keelt purssis ja vestlusest osa saada tahtis. Viina haisu oli meetri kaugusele tunda ja minu mõtted hiilisid – nagu sellistel puhkudel ikka – tuberkuloosibakterite peale. Krišnaiit, kelle juures juba enne teatud pinget tajunud olin, tõmbus veelgi rohkem krampi. Mina jäin rahulikuks, kuigi habemik minu suunas isegi päris vahva vasaksirge tegi – mängult –, öeldes, ning samal ajal vandeseltslaslikult eksootilise välimusega krišnaiidi poole piiludes, et talle need hiina ja jaapani asjad väga meeldivad. Villase mütsiga pühamehest oli aga selle aja peale inimene välja koorunud ja mina – nagu Robin Hood, kelle jaoks kerjused-paadialused on silmade ja kõrvade eest – pidin muidugi asja pinevamaks kruttima.

"Are you afraid of him?" naersin ning sättisin ennast habemiku lähedale, krišna oli seejuures sammukese tagasi astunud. Muretus polnud päris siiras, sest igasuguseid ootamatusi võib ette tulla, aga hiiglasliku habemiku marraskil näos olid siiski olnud ilusad ja selged sinakashallid silmad. Seejuures tundsin rõõmu, sest just siinsamas väga praktilises tekstülesandes otse elust oli tõestatud: krišnaiit püüdis mulle müüa tükki koogist, millest ma olen ehk rohkemgi söönud kui ta ise.

"No, no... when I repeat... *mõmin-mõmin* mantra, then I won't be... I'm not... *mõmin-mõmin*"

Seepeale lippaski kartmatu krišnaiit minema ja mina hakkasin nimetu muusikuga juttu ajama, sest nagu välja tuli, just kitarri- ja suupillimees ta oli. Eestlane ja taaskord sõjas käinud, ilmselt Afganistanis – kopterijuht, kujutage ette! Kõik sellised tüübid, kellega pikemalt rääkima olen sattunud, on veteranid. Eranditult.

Ta rääkis oma joomaseiklustest. Sellest, kuidas ta uhke kitarri pandimajja viis ning kuidas ta Mihkel Mutiga juttu on ajanud. Olime nõus, et tegemist on teravmeelse kiilaspeaga; mina kiitsin "Kalleid generatsioone", tema "Hiiri tuules".

"Suupill on kah kümme korda pihta pandud, raisk. Nemad vist mõtlevad, et pill mängib ise."

Siis helises mobiiltelefon ja ma sain teada, et pilt on kenasti raamitud.

"Raam!" hüüatas habemik. "Oh, mul on just üks kotis! Eestiaegne kah veel."

Seejuures asusid ta käed mingil põhjusel – õnneks enda – kubemepiirkonda kohmitsema ja ajaga, mis mu suul kulus kriipsuks tõmbumiseks, sain aru, et ilmselt olime krišnaiidiga siiski sama palju kooki söönud. Ootamata ära, kas ta on selle kena eestiaegse raami endale aluspükste vahele peitnud, tegin minekut. Olin talle juba enne burgeriraha pihku pistnud ning piirdusin nüüd lihtsa õlapatsutusega ja ütlesin, et mul on kiire.