54. Halg
01.10.2012

Tere, sõbrad! Salvestasin uue laulukese. Sattusin 1929. aasta Loomingut sirvides Heiti Talviku ridade peale (tundub, et need konkretiseerusid hiljem luuletuste(k)s "Poeet" ja "Rabas") ja need sattusid kummalisse suhtesse ühe Doris Kareva luuletusega. Kokku tuli veelgi kummalisem lauluke. Tahtsin kõige paremat, aga välja tuli... "Kosmikute" paroodia? Otsustage ise. Loo pealkiri on viide T. S. Elioti poeemile The Hollow Men, mida saab igati eeskujulikus esituses kuulata SIIN. Tänan tähelepanu eest!

Ärasõit Kaktusemaalt


milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht
milleks mulle raha, milleks viin ja leib
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib
milleks naine mulle, kui ma ei taha last
kui mu kirest jäänd vaid harjumusballast
milleks ilugi, kus rippus kord mu hing...
...ah, see hälbinud kui sinkjas ahjuving
haud vaid leidke mulle surnuaia serval
et võiks rahu leida kustunute kõrval

me elu on me elu ainus mõte
see pulss, mis verd me vaikimisse taob
üks armastus, üks päev, üks öö, üks lõke
hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob
näo teeme, et me leekidest ei hooli
mis kuiva säsi õgivad me seest
kord kukud kokku oma kõval toolil
sa tead, ei päästa miski selle eest
kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud
sa tead – kuid praegu vaikid sellest veel
üks puudutus, üks lõhn, üks hääl, mis möödub
ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

ma hulgun ääretuste hallis meres
kus auruna kõik vajumas on koost
pärm, viimne, sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost
sääl ähmane mu ümber tuhmub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib
ma leian end kui ärasõitvas laevas
mis hääletult mind unustusse viib