|
29.02.2008  mis siis, kui ei oleks "liiva", "vett" või "päikest"... kui ei oleks kuiva, märga või sooja... fookusesse jõuavad kurrud mu sõrmel – minu sõrmejälg siis teravnevad pilved siis aken, klaasile jäänud tolmused jäljed siis taas sõrmeots siis potitaim, mille nime ma ei tea ka tema on ürgsupist siiani jõudnud, ka tema on lüli ka tal on olnud esivanemad minu omad jooksid ära kivivaringute ja haiguste eest tema omad taimetoiduliste organismide ja muu taolise eest nad sattusid kohta, kus oli piisavalt vett, kus oli piisavalt hea muld nagu ka minu esivanemad ja me mõlemad, nii taim kui ka mina, koosneme aatomitest nendest ühesugustest aatomitest moodustuvad meie rakud keegi ei tea, kuidas täpselt kuidas teab rakk, kuidas või millal poolduda? kuidas teavad rakuorganellid, mida teha? kuidas teavad rakuorganelle moodustavad aatomid, et just nii kokku minna? kuidas on moodustunud DNA, kui ta ise selline tarkpea on ja kõigile ütleb, mida teha? kas ta on mingisuguses kaoses tekkinud korra manifestatsioon? kas kaost on üldse olemas? kas kord tekib iseenesest või on see mingisuguse tahte väljendus? kas korda on olemas? kas elame ühtaegu kaoses ja korras, teadmata, et ei ela kummaski? näib, et Universum laseb mul igatahes seda oletada... mida ei lase Universum mul teha? näiteks ei lase ta mul eriti hea meelega oma kujundit välja mõelda... miks ma ei või oma kujundit välja mõelda... kas tajudes maailma nii, nagu ma seda tajun, olles sündinud siia ja koosnedes sellest, ei saa ma toda välja mõelda? sest minus pole toda olemas? kui pole, kuidas sain ma ta peale tulla? või on tolle näol tegemist selle varjatud poolega? miks on aatomitel võimalik nii paikneda, et nad oma paiknemise üle imestust saavad avaldada? kas mõttevõime on algosakeste süstematiseerumise üks nähtudest? kas aatomite sees olev on sama, mis on Universumi taga? kuidas saan ma kirjutada seda lauset, kui ma just kirjutasin eelmist? kas eelmise lause kirjutamine oli vaid illusioon? kui nii, siis peaks illusioon olema ka eelmine ja see lause? kas ma sel juhul olen üldse olemas või olen ma – nähes, et kõik, mida ma teen, seda just on – ise illusioon? kes on see, kelle näppu ma vaatan, kes tunneb ja armastab? on need asjatud küsimused, sest vastust ei saa kunagi teada? on need asjatud küsimused, sest mulle on algusest peale valetatud? valetatud prootonite, neutronite, elektronide – jah, isegi kvarkide! – kohta... valetatud nende suhete, energiate ja muu säärase kohta... valetatud, et ma ei saaks mõttejõul lennata ja pilguga klaasi sulatada... mõttejõul lennata? kui naeruväärne! on ju olemas gravitatsioon! ja et lennata, on vaja jõudu, mis oleks gravitatsiooni omast suurem! aga kust sellised teadmised? õpikutest, mille on kirjutanud võõrad? võõrad, kes on samasugused nagu minagi, ning kes on usaldanud eelmisi võõraid? isegi kui see on tõsi, siis miks ei võiks mõttejõud olla gravitatsioonist tugevam? kellegi mõtted ei kõnni ju mööda maad miks naerdakse unistavate ja unelevate mõtete üle, kui Mendelejev nägi oma tabelt unes, kui Platon ja tema õpilased tundsid end selles maailmas niivõrd hästi? need pidevad hirmud ja küsimused... kas nii on õige? kas nii tohtis? kas oleme informatsiooni- ohvrid?    |
