Kui ma täna kööki vantsisin ja taldriku peale tükikese kodus küpsetatud pitsat tõstsin, pidi sellest tükikesest ääre pealt vaibakaunistus saama. Miks? Sest eetris olid Eesti Raadio uudised. Kõrvade trummikile läbistas nimelt järgmine lõik (kuulake terve 39-sekundiline hiiglapikk klipp ära, sest viimane lause on parim):

ETTEVAATUST! Inimene, keda kohe kuulete, on jätnud "Väikese printsi" kapi alla tolmu koguma.

Kui see kuulatud, siis peaparanduseks sobib järgmine tabav lõiguke eelmainitud raamatust:

Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"

Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"

Märkus aastast 2016. Nähtavasti on mind nüüdseks lõplikult lollusse leeritatud, sest enam ei saa nagu arugi, et mis viga. Ettevõtlusõpe koolides – väga tore ju! Ilmselt häiris mind "kuidas me kõik oskaks oma pangaprotsente paremini arvutada"-jutus see, mis siiamaani. Nimelt, et taolises kõnepruugis on a priori selge, et pangaprotsentide arvutamine on midagi tohutult elulist ja tervemõistuslikku ning alternatiiv puudub. Pangaprotsendid on tulnud, et jääda, ja hakkame nüüd koolide kaupa mõtlema, kuidas funktsioneerida mingis absurdses süsteemis, mis üha suurema kiiruga vahetab reaalseid väärtusi virtuaalsete vastu. Et sessamas koolisüsteemis neile pangaprotsentidele kriitiliselt otsa vaadata, see on juba teisejärguline. Peaasi, et kasvaksid kenasti tarbijaks ja õpiksid võimalikult noorelt, kuidas võlgu võtta, et 8. sünnipäeval ikka lastešampa ja šokolaadisuitsud laual oleks. Täiskasvanuna kehitad juba õlgu: aga nii on ju alati olnud? Oeh. See on lihtsalt nii nõme, ei leia teist sõna. Selle Halu sündimise aegu ujus netiavaruses ringi ka allolev reklaam, ja kuigi võib poole ööni vaielda "oma väikeste rahaasjade harjutamise" praktilisuse üle, pole midagi teha, minu südamesse sjuuke sitt ei mahu: